ARTIKLID

MÕNINGAID  KAASTÖÖNÄITEID ajalehtedele-ajakirjadele:'

Palju positiivset vastukaja leidnud artikkel...:

OLEN VAIMNE!?(DCS)
"Eesti Naine" 2014

Mis imeasi see vaimne areng selline on? Temast räägitakse kõikjal, nagu oleks ta moodsa aja lemmikloom,keda on ütlemata trendikas pidada. Kuigi tema ülalpidamiskulud pole just väikesed, sest tõupaberite väljastamine maksab nii mõndagi ja õige tõu valimine sadade seast – üks parem kui teine -, pole ka teps mitte kerge töö... Tekib küsimus, kas need, kel pole soovi või võimalust endale ametlikult sellist kodulooma soetada, on kehvemad kui teised?

Nali naljaks, kuid vaimne avardumine on meie praeguse aja märksõna. New age ringkonnad räägivad transformatsioonist ja avanemisest kõrgematele teadvustasanditele, kus inimest ootab ees tema kõrgem mina. On neid, kellega juhtub see üleöö ja neid,kes pingutavad valgustumise nimel päevast päeva. Mõni tegeleb enda teadliku arendamisega vaikselt nurga taga, teine ei jäta vahele ühtegi koolitust ega kursust. Mõni kuulutab suurt tõde valjuhäälselt ja pealetükkivalt, teine laseb kaaskondsetel ise paljutähendusliku pilgu all arvata, millisel kirgastumise astmel ta parasjagu viibib. Ja mõni lihtsalt on vaimne.

Kas tegu on tõepoolest moodsa aja moehullusega või millegi palju sügavamaga? Või on õigupoolest tegu nii ühe kui teisega, olenevalt konkreetsest inimesest?! Mulle isiklikult tundub küll nii.On inimesi, kes elavad oma igapäevast elu ja nendega see lihtsalt toimub – nad arenevad ja avarduvad ilma, et otseselt selle nimel mõne meetodi siseselt näpuga rida ajaks. Nende igapäevane elu ongi nende vaimne areng ja nii mõnigi kord on nad palju avarama pilguga, kui need, kes ei jäta vahele ühtegi koolitust või kohtumist gurudega...

Teiseks on need, kes on tõsiselt sunnitud endaga tööd tegema ja teadlikult avarduma, sest elu on neid mõnda väga keerulisse olukorda asetanud. Ja kolmandaks need, kes vaimsust endale ostavad... Õigus jah -  neljas grupp on veel,  igavlevad uudishimulikud.

Esimesed justnagu ei kuulugi vaimse arengu maailma. Teist tüüp inimestest räägitakse üsna harva, kuna nende puhul on tegu väga sügavuti esoteerilise ja teaduslikult tõestamatu teema esindajatega. Kolmandatest räägivad vaid väljavalitud väljavalitutele...Neljandatest räägivad kõik, sest selle grupi esindajad sobituvad hästi meelelahutusrubriiki.Ja nii jõuamegi taas algselt püstitatud küsimuseni – mis imeasjaga on vaimse arengu puhul tegu? Kus läheb piir sügava vaimse enesearengu ja magusa tsirkuseäri vahel, mis müüb armastust ja valgustumist?

Olen ise vaimsel enesearengurajal käinud paarkümmend aastat ning olenevalt aja-ja arenguhetkest kuulunud iga grupi esindajate hulka... Seetõttu söandan ka sel teemal sõna võtta, kuna vajalikke võrdlusmomente jagub küllaga. Tõdemus, milleni olen jõudnud, on lihtne: vaimset avardumist ei saa osta ja forsseerida! Kuigi nii mõnedki vaimse arengu praktikad just seda pakuvadki...

Mäletan oma Castaneda raamatute lugemise ajast lauset: „Vabatahtlikud ei ole sellesse maailma teretulnud!“ Vana tark indiaanlane pidas sellega silmas asjaolu, et inimene peab olema küps vaimse maailma tarkuste jaoks. See pole asi, millega lihtsalt igavust peletada või uudishimu toita. Seega pidi inimese elus juhtuma mingi selline sündmus, kus tavamaailma teadmistest enam ei piisa ja olukorra lahendamiseks tuleb pilk pöörata siseilma. Üldjuhul oli see mingi üsna traumeeriv olukord,mis tõukas inimese vaimselt avarduma. Tänapäeval jagatakse aga selliseid teadmisi raha eest kõigile ja kõikjal, kuid sageli üsna poolikul kujul. Ning see teebki asjast nii mõnigi kord pigem moehulluse ja naljanumbri, kui tõsise vaimse praktika.

Kahtlemata võib jooga, vabastava hingamise või muu säärasega tegeleda igaüks. Sest  lõõgastvate ja pingeid maandavate vahenditena on need suurepärased. Kuid - kui minna sügavamale või jõuda praktikateni, mis otseselt pakuvad teadvuse avardamise nippe või lükkavad inimese ühelt teadvustasandilt teisele, siis on vaja palju suuremat ettevalmistust ehk teadlikkust. Sest kui asjatundmatut inimest energeetilises plaanis avardada, siis lisaks egolaksule võib temaga juhtuda igasugu imelikke või suisa ohtlikke asju, kui teadvus pole võimeline seda mõistma ja teadlikult kasutama.  See ongi põhjus, miks vaimne eneseareng peaks toimuma omal ajal ja omas tempos!

Võõra teadvusprogrammi importimine oma energiasüsteemi on suur risk neile, kes tõepoolest soovivad jõuda kontakti omaenda kõrgema minaga. Sest liites end mingi kindla süsteemi või koolkonnaga,annad sa paraku osa oma hingest ja energiast selle süsteemi toiteks.Loomulikult saad ka vastu midagi, kuid kas see ikka on sinu enda kõrgem vaimenergia, mis selle läbi avaldub...?

Iga meetod on nagu purk, mille sisse on marineeritud mingi õpetus. Jah, see võib päris hästi maitseda, kuid iva on selles, et retsepti võib alati edasi arendada. Kuid purgi sees olles pole see enam võimalik – asi on valmis ja küps ning maitseb kindlal moel. Selle„hoidise“ looja on  retsepti välja töötanud ning üldjuhul serveerib seda kui ainuõiget ja head asja – reklaam onju oluline! Kuid siin ongi konks – ehk on see konkreetne õpetaja oma õpetusega jõudnud vaid poole peale ning võimalik on luua selline „hoidis“, mille maitsenüansid on palju peenemad?! Ehk on inimesel, kes oma õpetaja retsepti järgib, määratud jõuda palju kõrgemale ja kaugemale, ning luua oma ja veelgi maitsvam maius!Kuidas ta seda aga teha saab, kui on doktriini kinni jäänud, arvates, et selle teadvuspurgi programmiga kõik piirdubki? Mugavusihalejatele on see muidugi sobilik lahendus valmis toidu kujul...

Oma kogemustest lähtuvalt võin öelda, et sageli nii juhtubki. Inimene võtab mingi õpetuse omaks ja jääb sinna kinni. Tegelik vaimne rada algab aga täielikust vabaks laskmisest. Selleks tuleb kõikidest süsteemidest väljuda, et jõuda päris oma minani. Kuid see nõuab väga suurt julgust ja eriti teadlikkust, et mõelda oma peaga, kuulata oma südant ja teha omi valikuid. Et seda mõista, tuleb nii mõnigi kord need süsteemid enne läbi käia ja kui on õnne,siis neist koos kogemuspagasiga avardunult väljuda. Ja olles alles seeläbi kollektiivteadvusest vaba, asetub kõik omale kohale. Julgen väita, et alles siis algab päris vaimne areng, sest siis ei ole sa enam vabatahtlik... Siis saab sellest elu loomulik osa, mitte põgenemine reaalsusest valgustumisse, kaelas silt:

Olen vaimne,

osta endale ka –

mul on parim retsept,

mujalt seda ei saa... !

*****

AUSTRAALIA METSIK LÄÄS (DCS.)
"Eesti Naine" 2013

Kuna olen pikemalt elanud Austraalias, siis sai reisihimulistele, kes ehk korraks sinnakanti satuvad, kirjutatud tutvustav lugu:

Kui kavatsed oma nina toppida nii kaugesse
ilmanurka nagu Austraalia, täpsemalt Lääne-Austraalia edelaosa, siis on mõistlik endale väga täpselt selgeks teha, kas lähed puhkama või tahad kogeda sealset eluolu. Väga vaba ja
muretu õhustik soodustab puhkamist igati ning kilomeetrite viisi võimsate surfilainetega liivarandu, kus pikutada ja peesitada, leidub ohtralt. Aga kui juba maakera teise otsa tuldud, tasuks peesitamise kõrval siiski ette võtta põhjalikum tutvumine kõige kohalikuga. Ning jalgsimatkad Edela-Austraalia rahvusparkide matkaradadel, kus suurem osa teest kulgeb ülesmäge, on igati soovitatavad! Lääne-Austraalia tervikuna on valdavalt üsna lame, kuid üle ilma kuulsast Margaret Riveri viinamarjapiirkonnast allapoole kulgev ala on võrdlemisi mägine. Rahvusparke leidub siin hulgaliselt, üks ilusam kui teine. Nimekirja neist leiad paari hiireklikiga üles. Kuid isegi kohapeal pimesi ringi sõites satud mõnda neist varem või hiljem.

Austraalias saad kinnitust, et maakera kuklapoolel viibides ei kuku sa mitte ilma äärelt alla, vaid võid leida hoopis uued seisukohad! Sest Austraalia on teistsugune maa – suur ja ilus ning omaette olijale iseloomulikult veider ka. Seega soovitan lisaks loodusilu nautimisele teha tutvust kohaliku olme ja inimestega, kes üldjuhul on väga sõbralikud ja abivalmid. Ei tasu ehmuda, kui iga võõras inimene küsib sinult esimese asjana, kuidas sul läheb. Eestlaslik lähenemisviis kohe kurtma hakata võib sellise suhtlemisstiili korral tasapisi optimismiks muunduda. Sest säravail silmil esitatud küsimusele tundub äkki jube totter vastata: tänan küsimast, aga kehvasti läheb, sest...
Muidugi on kurtmine mõneti põhjendatud, sest kliima on meite maal vilets, raha ja tööd pole kunagi piisavalt ning naaber on kade... Kuid kohupiimakooki sa Austraalias ei saa, pangaülekanded võtavad aega mitu päeva, internetilevi on omadega keskajas ja üheski majas pole ahju, kuhu õdus tuli süüdata! Mida aga tahaks, sest isegi siin on vahel külmad ilmad!

Head on aga piisavalt, et reis Austraaliasse ette võtta. Kui oled seni harjunud ookeani lainemühaga CD-plaate ostma, et nende saatel mediteerides pingeid maandada, siis pärast Austraalia külastamist sa neid enam vahest nii palju ei naudi. Sest päris ookean ja tema üminad on ikka midagi muud – väga puhastavalt läbiraputav on see heli, mida võibki siin nautima jääda. Surfilainetega lahesoppe, mida ümbritseb mägine äärispits, kulgeb piki läänerannikut kümnete viisi. Yallingupi, Redgate’i ja Middletoni rannad on seni osutunud minu isiklikeks lemmikuteks.
Kuid ka sisemaal on oma võlu. Loodusel on siin leidunud erilist kunstimeelt ja värvitaju – oliivirohelised metsasalud on ääristatud Austraaliale omase pruunikaspunase pinna-sega – parimat värvikombinatsiooni annab otsida, et silm puhkaks, hingest rääkimata. Ning parimaks näiteks siinsete puude suursugusest ilust ja väest on kahtlemata Valley of the Giants Denmarki lähistel.

Kõikjal ringi lendavad rohelised papagoid on siinsed „tuvid“, kes pakuvad samuti nautimisväärset silmailu. Tuvid ise on aga siinmail pandud loomaaia puuri, et kohalikud teaksid – ka sellised hallid linnud on kuskil olemas.  Sageli võid ka kingapidi kokku joosta sisalikega, kes rahumeeli linnatänavaid ületavad. Üldjuhul on nad umbes 30 sentimeetrit pikad,kuid looduses võid kohata ka päris suuri gekosid. Ja kui rääkida kängurutest, siis nende nägemisest sa kohe kindlasti ilma ei jää. Kuid  päikesetõusu-ja loojangu ajal ei maksa väga uljalt ringi kihutada, sest kahtlemata on neid siin teele jooksmas hulganisti rohkem, kui meitel metskitsi. Kui aga soovid neile siidpehme kasukaga imearmsatele olevustele pai teha, siis loomaparke, kus nendega silmast-silma kohtuda, leidub siin mitmeid. Näiteks Pentland Alpaca Animal Farm või Bunbury Big Swamp Wildlife Park.  Ja olenevalt sinu asukohast võid aprilli ja novembri  vahelisel ajal näha ka vaalu. Selleks korraldatakse spetsiaalseid vaalavaatlus-tuure.

 

Kui soovid puhkuse liita tervistava paastuga, siis säilitusainetest läbi imbumata värskeid ja eksootilisi puuvilju leiab poest  piisavalt. Kuid kohvikute-ja restoranide kultuur on siin mõnevõrra kesine. Toidud on üsna head, kuid üldine õhustik tekitab siiski igatsuse Eestimaa eriilmeliste ja hubaste söögikohtade järele. Muidugi on ka erandeid, näiteks Dunsborough´s asuv Samudra öko-kohvik. Ise süüa tehas võib aga arvestada sellega, et kuldkollaste ja muredate  eesti tuhlite asemel leiad sa siit kartulid, mis maitsevad kui naeris –  see tähendab, et ei maitsegi kuidagi ja keeda või küpseta palju tahad, päris küpseks nad ei saagi. Ja õunadki võiks enne söömist pigem ahju pista, sest  toorelt on need hammast murdvalt kõvad ja maitsetud.

Ilmselgelt ei saa aga tervet Austraalias viibimise aega lageda taeva all veeta, kuigi taevas on siin teistsugune ja sinnagi tasuks pikem pilk heita. Ringi liikumiseks on soovitatav rentida auto, sest vahemaad on pikad, kuid bensiin odavam kui Eestis.  Ja kui muljeterohked päevad ning kuum ilm ära väsitavad, siis öömaja leiab kõige paremini karavanparkidest, sest seal on enam-vähem mõistlikud hinnad.  Muidu on majutus üsna kallis, kui ei taha just mitme võõra inimesega ühes toas magada. Vanematele ja käratundlikumatele inimestele viimast varianti siiski ei soovitaks. Lisaks privaatsuse puudumisele on sellised ühiselamu tüüpi majutuskohad ka üsna räpased ning mõeldud eelkõige siia tööle tulevatele backpackeritele.

Kokkuvõttes on  Lääne -Austraalia eelkõige sobilik turistile, kes ei torma suurlinna tulede järele, vaid keda tõmbab ehe farmielu ja kõikjal laiuvad viimamarjaistandused, väikelinnade vaikne võlu ja maaelu ehedus.  Inimene, kes eelkõige soovib nautida looduse ilu ja matkamisvõimalusi ning kogeda elu naturaalsust väljaspool mugavustsooni, võib valida endale sihtpaigaks just läänepoolse osa Austraaliast.  Sest Austraalia metsik lääs ootab just sind, seiklushimuline looduslaps!

*****

NELJAKÜMNENDATE LÄVEPAKUL

"Eesti Naine" 2015

Ilmselgelt on elu neljakümnes verstapost midagi sellist, millest ei saa suurema kärata mööda minna. Isegi need, kes kollektiivteadvusega sinasõbrad pole ja igasugu numbriliste daatumite peale vilistavad, tajuvad seda kui olulist murrangut oma elus. Teadvusesse jõuab veidi hirmutav arusaam, et nüüd algab elu kõige märkimisväärsem kümnendik ja kui see maha magada, siis on jokk…

Jah, kahekümnendates pole muud märkimisväärset kui inimese võime tunda end kõiketeadvalt enesekindlana ning seega võitmatuna. Kõik on veel ees ja aega on küllalt. Kolmekümnendates on märkimisväärne see, et justkui on ikka veel aega, aga samas enam eriti ei viitsi, kuna paraku alati ei võidagi. Kuid neljakümnendad on iseenesest märkimisväärsed –  aega on täpselt niipalju, et on aeg tegutsema hakata ja muul polegi tähtsust!

Kunagi käis keegi välja sellise tarkusetera, et kui mehel pole kahekümneselt jõudu, kolmekümneselt mõistust ja neljakümneselt varandust, siis seda ei tulegi. No, mina annaksin sellele mõistusele aega atra seada, sest paraku on sel küll suur pea aga lühikesed jalad… Nende viimaste tõttu kipub ta võõrastele ja lühematele radadele, mis rutem kohale viivad. Aga võõral maatükil kehtivad ka võõrad reeglid. Ja lõpuks on asjalood nii nagu juhtus Karl soniga, kes lubas tulla kas kell kaks või kell kolm või kell neli, aga igatahes mitte enne kella viit…

Tolle jutu iva on nimelt selles, et üldjuhul saabub mõistus koos vanusega ja seda nii meestel kui naistel. Sest mida vanemaks inimene saab, seda rohkem saab ta iseendaks ja kas mitte see pole üks oluline arukuse tunnusmärk – maskiball on läbi saanud ja näokatte alt ilmub nähtavale omaenese näolapp. Too pole küll enam päris sile ja veatu, kuid arukas inimene ei soovigi sellises vanuses välja näha nii, nagu ta poleks elus mitte midagi kogenud…

Maski langemise alguspäevil hakkab aga enamikul igalt poolt kihelema. Nagu oleks elu äkki püstolitoru ribide vahele torganud ja kuklasse sisistanud: ela või hääbu! Naised kes moodsa aja nähtusena on pikalt priiusepõlve nautinud, otsustavad saada oma esimese lapse. Ja need, kes olnud 20 aastat abielus, hakkavad äkki otsima iseennast. Sageli küll põhjusel, et see „ela või hääbu“ käis nende mehe ribisid torkimas. Selle tulemusena avastas too, et oma jõu ja varanduse baasil on ta vägagi ligitõmbav isik, kelle väärtusi poleks paha ka laiemalt maailmale pakkuda…  

Niisiis ületab suur hulk naisi oma keskea lävepaku selle ukse kaudu, mille taga asub valguküllane vaimumaailm. Muude valikute vähesuse tõttu asub pikast suhtest väljuv naine uude suhtesse pigem mõne vaimse õpetusega. Ja võib avastada endas seni unehõlmas olnud anded. Mõned paraku ka illusoorsed... Seda viimast seetõttu, et kui senine elu on kokku kukkunud, siis vajab valutav hing kiirkorras uut elumõtet. Kuid elul on paraku omad reeglid ning raha eest ja kiirustades oma elumõtte taastamine loob praegusel ajal hulganisti ebaprofessionaalseid vaimsete tõdede kuulutajaid. Nii sünnivad moodsa aja tervendavad, kelle vaim lähtub võimust, kuna on sügavamal tasandil tervenemata…

Vaimumaailmas saab kulgeda vaid tasa ja targu. Püüdes läbida mitu klaasi korraga juhtub see, et lõpuks tuleb kursust kordama jääda. Kuna me aga elame ajal, mil kõigil on kiire, siis on ka vaimuvallas müügil palju kiirtoitu. Pealtnäha on see toit nagu iga teinegi. Kuid tegelikult ei anna seda võrreldagi toiduga, mille oled ise valmistanud enda maalapil kasvatatud toorainest. Külvata, väetada, kasta, korjata, puhastada, maitsestada ja küpsetada ise – see võtab palju aega, kuid kogemus mida saab sel kujul proovides ja katsetades, on ülimalt väärtuslik! See ei ole valmistoit, mille keegi on enda retsepti järgi teinud ainetest, mille päritolu pole ehk teada ja mis võib lõpuks tekitada seedehäireid…

Samamoodi tahab meeski keskea lävepakule komistades kohe elule uue mõtte leida ja omal moel kiirkorras „valgustuda“. Tunda end uuesti noore ja võitmatuna on oma esimesest noorusest väljunud mehele täielik nirvaana seisundisse jõudmine. Ja kiireim ning lihtsaim moodus on loomulikult uus suhe ning üldjuhul mitte mõne vaimse õpetusega.

Need on loomulikult vaid mõned klassikalised näited, millest järeldub, et igaühel on käia omad kirgastumise rajad. Ning vähesed jõuavad kohale enne kella viit… Sest kes kiirustab, see komistab ja sageli ka kukub.

Neljakümnendate kihelusaste sõltub paljuski kahekümnendates tehtud valikutest. Kui need on olnud teadlikud, siis inimene neljakümnendate lävepakul ninali ei kuku. Kuid nooruse uljuses uisapäisa tehtud valikud varisevad kolinal kokku. Ja elu on näidanud, et neid varingute alla jääjaid on kordades rohkem.  Aga nagu öeldud - kes oma kondid kiiremini kokku korjab, ei pruugi sugugi võidumees olla.

Seega tundub, et kõige veidram ja samas kõige elutervem grupp neljakümnendate ukse taga on need tüübid, kellel alles siis algab esimene noorus. Sest mingil põhjusel pidid nad noores põlves olema väikesed vanainimesed ja nooruse rumalused jäid üldse tegemata. Need ongi inimesed, kes lähenevad keskeale teiselt poolt ja ehk on just nemad need kõige õnnelikumad elumere lainelaudurid?! Kõik tõsised ja asised asjad on aetud ja nüüd on aeg hakata mängima. Kuid seda mitte enam niisama rahmeldades, et elul veel sabast kinni saada, vaid teadlikult.

Kui sa teed nooruses omi valikuid lähtuvalt sellest, mida teevad teised, siis suure tõenäosusega jõuadki välja ei kuhugi. Ja seal hakkab sul väga kiire, et veel kuskile jõuda. Kui aga elu on sind miskipärast suuremast massist eraldanud ja suunanud täiesti teistsugusele rajale, siis hakkad mõtlema oma peaga. Selline elukäik õpetab olema kannatlik, jälgima elu kõrvalt ja külvama ise oma vilju, mida süüa… Sel juhul ei rahulda inimest üheski vallas kiirtoit. Sellisel inimesel on „päris“ elust kõrvale jäämisega arenenud oskus jõuda keskikka omas tempos talle sobival ajal ning asuda seda rahulikult nautima. Võib-olla on samal ajal ka tema neljakümnes juubel.

*****


MINU BALI
"Eesti Naine" 2014

Austraallased käivad peamiselt puhkamas Balil, sest see on väga odav! Seega sai kah nende moodi oldud ning seal "söömas ja palvetamas" käidud:

Bali võttis mind vastu tohutu kuumusega. Pärast üsna hirmuäratavat lendu, mille tingisid sandid ilmaolud, olin üsna läbi raputatud. Silme ette kerkisid filmidest tuttavad stseenid, kuidas inimesed põlvili laskuvad ja maapinda suudlevad, kui kindel maa lõpuks jalge all. Seda ma siiski tegema ei hakanud, vaid suundusin tolli, kus kedagi ei huvitanud, kes sa oled ja kust tuled ning miks sa just siia ilmanurka kolistasid. Peaasi, et viisaraha käes, head teed sul minna.

Minu autojuht ootas mind, nimesilt paelaga kaelas. Auto ise oli igavesti uhke, konditsioneer töötas korralikult ja sain viimaks veidi hinge tõmmata.

Linnapilt oli rohkem kui kaootiline. Imeilusad templid vaheldusid lääbakil barakkide ja reklaamsiltidega, nagu oleks terve maailm ühele väiksele saarele kokku jooksnud. Mu reisiplaan nägi ette hotelliteele jäävate vaatamisväärsustega tutvumist.Esimesena viidi mind kunstnike külla. Kõik kohad olid otsast otsani maale täis ja iga nurga peal nokitses keegi midagi uut teha. Käis kunsti t o o t m i n e sõna otseses mõttes.

Maalid olid ilusad ja värvilised, aga üsna ilma hingeta – kohe tunda, et tehtud ainult müügi eesmärgil, mitte suure loomepalangu sunnil. Järgmise visiidi tegime ehtemeistrite külla. Käsitööna valminud ehted olid muidugi vaatamist väärt, aga kuna mina eriti ehteid ei kanna, väärtustasin neid ostusoovi esitamata. See tegi naistele, kes iga hinna eest üritasid mulle midagi maha müüa, suurt meelehärmi. Kuigi neist oli kahju, suutsin siiski ei öelda lubadusega, et kui ma oma mehega abielluma hakkan, tuleme just sinna sõrmuseid valima.

Goa Gajah (Elephant Cave) – kuulus hinduistliku templi koht – oli väga ilus ja pakkus võimast elamust. Kuni hetkeni, mil külje alla pugenud giid hakkas mulle ilma pikema sissejuhatuseta templi ajalugu tutvustama. Aga et see esmapilgul tasuta tundunud loeng tuleb lõpuks kinni maksta, seda teadvustasin alles mõne aja pärast. Andsin mehele nii palju, kui mul parasjagu peenemat raha kotis oli, ja tundus, et ta solvus täiega – järelikult oli seda liiga vähe. Aga suuremat summat ei soovinud ma tõesti välja käia, sest järgmine rahatäht mu kotis oli hotelli tarvis arvestatud. Suutsin lõpuks selgeks teha, et mul t õ e s t i rohkem raha ei ole. Mõtlesin, et kas nüüd kargavad džunglist välja mustad mehed ja viivad mu arestimajja... Õnneks osutus mu fantaasia liiga kõrgelennuliseks.Jõudsin rahulikult autosse ja mõne aja pärast hotelli. Juhtunu oli aga väärt kogemus, kuidas sealses kultuuriruumis tuleb reageerida mitu minutit ette. Isegi siis, kui lennuilm ja kuumus on su ajud üsna olematuks lahustanud.

Öösel oli kohutav äike. Ja keegi külastajatest oli oma pisikese pitsu jätnud hotelli sisehoovi ketti ning too klähvits ei andnud minutikski rahu. No, ausalt öeldes, kui ma koer oleksin,  klähviksin kah nördimusest äikese käes öö otsa, et pererahvas on mu sellises olukorras unustanud. Seega andsin ma kutsule andeks ning püüdsin peale kahte magamata ööd ja muljeterohket päeva siiski veidikeseks sõba silmale saada.

Hommikul ärkasin kukelaulu peale. Päike paistis ja rahu oli maa peal. Ja mulle anti järgnevateks päevadeks väga ilus ülemise korruse rõduvaatega tuba, kus oli baldahhiiniga voodi . Nüüd tundsin end küll olevat paradiisi saabunud. Hommikusöögiks võtsin kuulsaid banaanipannkooke ja nautisin hommikukohvi basseini ääres. Ja siis oli aeg teha tutvust Ubudi linnaga, mis oligi minu Bali reisi peamine sihtpunkt. 

Linnapilt oli üliväga kirju. Kohutavas palavuses liiklesid läbisegi autod, bussid, koerakrantsid, inimesed ja tohutu hulk mootorrattaid. Kõik mootoriga liikuvad mehhanismid andsid pidevalt signaali. Kõnniteed puudusid ja samal ajal hüppasid igal minutil justkui maa alt välja müüjad, kes üritasid su segadushetke osavalt ära kasutada ning midagi pähe määrida.  Otse loomulikult olin minagi tulnud imeodavate ja superilusate kleitide jahile. Kauplemise nõksud said tasapisi selgeks. Tuleb öelda oma hind ja jääda sellele kindlaks! Sest kaubavalik on nii suur, et ilma kohe kindlasti ei jää. Seega pole vähimatki vajadust maksta poole rohkem. See hind on neile, kes kaubelda ei oska või ei viitsi. Viitsimise küsimus võib sellise kuuma ja sagina sees muidugi esile kerkida. Aga kui juba turule jõutud, siis tasub ka kauplemist mõnuga võtta. Elamus ju seegi. Ja rõõm odavalt saadud aga kvaliteetse kauba üle tasub selle kindlasti ära.

Järgmine päev oli minu Bali reisi tipphetk. Käänulised džungliteed, mille kõrval haigutas lõputuna näiv kuristik, olid täpselt nii laiad, et kõrvuti mahtus sõitma mitte rohkem kui poolteist autot. Kuidas autojuhid seal ilma kuristikku sõitmata liigelda suutsid, on tänaseni mõistatus. Gunung Kawi (Poet Mountain) tempel võttis mu aga suisa hingetuks. See on koht, kus iga vähegi tundlikum inimene midagi tunneb... Seal on mingi hingus, mingi energia, mingi nähtamatu läbiraputav jõud, mis paneb su keha surisema ja avab vaimu hoopis avaramatele teadvustasanditele... Seega – kelle maailmapilti kuuluvad nn. valgustumiselamused, peaks kindlasti võtma ette reisi just sellesse templisse!

Sama päeva õhtul jõudsin külastada ka Bali loomaaeda, mille hind osutus aga hirmkalliks isegi Bali kohta. Kuna aga reisigraafik ei lubanud ajaliselt enam muid sihtpunkte valida, otsustasin siiski selle kasuks. Loomaaia elanike hulk ei olnud just eriti suur, aga keskkond oli muidugi muljetavaldav. Kutasse jõudsin  üsna hilja õhtul. Autojuht oli õnneks väga kannatlik, kui ma kahe esimese majutusasutuse suhtes rahulolematust üles näitasin. Lõpuks valisin siiski ühe koha välja, sest väsimus oli väga suur. Algas tugev vihmasadu, nii et linnatänaval sai põlvini vees kahlata. Tuli aga välja, et joogikõlbulikku pudelivett polnud õhtul kell kaheksa võimalik enam kuskilt hankida. Leppisin ennemalt soetatud õuna ja jogurtiga, et veidike janu leevendada. Hommikul otsustasin, et lähen lennujaama jalgsi, kuna aega oli ja milleks siis kulutada raha taksole. Infopunkti mees, kelle käest teed küsisin, vahtis mind nagu ilmaimet, kui ütlesin, et soovin need mõned kilomeetrid jala maha käia, 10 kilone seljakott seljas. Lisasin, et ma olen tugev tüdruk ja näidaku aga minekusuund kätte. Mees jäigi mulle, olematu kehakaaluga kõhnukesele naisterahvale,  rumala näoga järele vahtima. Ilmselt mõttega, et kas ma olin ikka päriselt olemas või olin vaid kuumakahjustus tema ajukäärus...

Kui lõpuks ilma ära eksimata lennujaamas olin ja oma koti otsa maha istusin, tundsin et olen ikka puhkamisest päris väsinud. Puhkus oli ju mu selle reisi eesmärk. Lennuni oli mitu tundi aega. Võtsin oma MP3 mängija, et veidi rahustavat muusikat kuulata. Samal ajal vajus ooteruumi suur grupp pilusilmseid hiinlasi. Kõik vatrasid täiel häälel ja vehkisid närviliselt kätega. Mul hakkas pilt juba veidi eest ära vajuma, sest end korralikult välja magada polnud ma viimaste ööde jooksul saanud. Panin kõrvaklapid pähe, vajutasin nupule ja mu kõrvu kostus... Ukuaru valss... Hakkasin täiel häälel naerma, hirmutades hiinakad eemale. Kuulata sellist lugu Denpasari lennujaamas, silme ees virvendamas tohutu hulk pisikesi inimesi, kellede hääl minuni enam ei kostunud, tundus väga sürrealistlik vaatepilt. Mõtlesin, et kui ma oleksin filmirežissöör, oleks selline kujundlik lõpustseen mõjusalt paljuütlev ning võtaks teema kenasti kokku: sügavalt vaimse kultuuriajaloo läbiraputav vägi ning ilu segunemas kaasaja kaootilise müra ja odava stiililahendusega... -  selline oli minu Bali.

**********

PEEGELPILT EI VALETA(DCS)

"Eesti Naine" oktoober 2015

Milline pilt kangastub meie silme ette, kui peaksime kirjeldama vaimselt avardunud inimest? Ilmselt näeme sellist tegelast, kes on üdini positiivne, mõtleb ainult helgeid mõtteid, armastab tingimusteta kõiki ja kõike, räägib inglikeeles, naeratab ja on permanentselt õnnelik. Kuid lähtudes sellisest nägemusest, püüavad paljud meist olla paremad, tublimad ja õnnelikumad kui tegelikult on. Ja siis juhtub see, et valgustumise asemel löövad hoopis korgid välja... Siis on tuba pime ning vaimsed õpetajad viibutavad näppu - järelikult ei mõelnud sa piisavalt positiivselt ja samastusid liialt oma muredega, mis pole muud kui illusioon... Kuid - kui oled oma senise elu ja ebateadlike valikute tagajärjel seal, kus parasjagu oled, siis nipsti läbi valu naeratamine on väga valus... ja valu on vägagi reaalne!

Maailma võib olla täis tarku raamatuid ja veel targemaid inimesi, kes kõik räägivad sinu masenduse -ja meeleheitehetkedel iseenesest vägagi õiget juttu: „Mõtle positiivselt! Ära virise! Võta end kokku! Lase vabaks! Miks sa midagi ette ei võta - mine sinna ja tee seda praktikat või mine tänna ja tee toda praktikat!“ jne. – Selliseid lauseid kuulevad kõik, kes omadega puntras, kuid kas need laused reaalselt kedagi aitavad? Kui, siis ainult ütlejat ennast lootuses, et tagant torgitav oleks selline, nagu torkija tahab ja õigeks peab, sest muidu ei suuda ta oma positiivsust säilitada… Aga mis tunne on torgitaval? Kui sul kuskilt valutab, siis see valu ei kao, kui keegi valutavat kohta kaikaga togib! Seega võib taoline jutt sel momendil viia veel suuremasse masendusse. Sest rääkida on lihtne, väga lihtne neil, kes ise on sõnnikusest laudast justnagu karjamaale jõudnud. Siis on teise sõnnikuhais tappev ja et seda mitte rohkem sisse hingata, rutataksegi õpetussõnu jagama – nii mõnigi kord mitte selleks, et teine sõnnikust välja aidata, vaid et ei peaks ise selle teemaga rohkem tegelema. Sest see võib viia mõttele, kas minu enda vapper õnnenaeratus on ikka ehe?! Kas mitte minu karjamaa elu pole illusioon?

Inimene, kes targa teadjana sunnib teist masendushetkel positiivselt mõtlema, kardab ehk hoopis seda, et teise murehetk võib ka temast tuua välja selle, mis ta sügavale võltsnaeratuse alla on ära peitnud... Kuid tema kui vaimne inimene on ju teadlik, et püsivalt positiivne mõte, naeratus ja armastustunne on märk arengust, mis sest, et kogu see teadlikkus toimub sageli vaid mentaalsuse baasil… Kuid ehk on just sellised hetked proovikiviks ja märgiks, kui kaugel keegi tegelikult oma teadvuse avardumise rajal on. Sest armastada ja positiivne olla on lihtne, kui kõik on hästi. Kuid - kui läheb jamaks ja mõni tõbi välja lööb, siis on näha, kes esimese aevastuse peale jalga lasevad või targutama kipuvad.

Kõrvalt vaadates tundub seega, et nii mõnigi kord toimub see nn. moodne vaimne areng pigem ego arendavalt - kes on positiivsem, kes on õnnelikum, kes elab täiega hetkes, kes jaksab rohkem naeratada ning kõiki ja kõike ülevoolavalt armastada. Justnagu oleks uueaegse arengukontseptsiooni kohaselt arengust maas see, kes julgeb olla inimlikult ehe ja mõnikord ka vihastada, kurvastada või koguni muretseda

Vaimselt teadlik inimene näeb laiemat pilti ja teab, et kuigi tema vaim koosneb armastusest, siis tema inimkujul on ka kõikvõimalikud muud inimlikud tunded, mis nende kogemise hetkel on vägagi reaalsed. Seega - kui nende tunnete olemasolu eitada või püüda neist võimalikult kiirelt vabaneda, et näidata kõigile oma kõrget vaimsusastet, siis jäävad päris lilled, heinamaa ja päikesepaiste küll vaid mentaalseks konstruktsiooniks - lilledel puudub lõhn ja päike ei soojenda...

Jah, kuid mõnikord paistavadki ebatõelised asjad vägagi tõelised, sest usutava pildi loomiseks on kulutatud nii palju energiat... Kuid selle ehtsust hakkavad varem või hiljem lagundama inimesed, kes oma otsekohesusega toovad nähtavale varjatud poole. Kui inimene püüab olla tublim ja rõõmsam, kui ta tegelikult on, siis leiab ta oma elust ikka ja jälle kellegi, kes on negatiivne, irooniline, vihane, muretsev, ülbe, otseütlev, sarkastiline, masendunud jne. Sest see on tema enda peidetud pool. Ometi vaatab ta neid inimesi kaastundliku pilguga, kes ei kiirga kõikjale ainult valguse ja armastuse sõnumeid, vaid saadavad mõnikord kellegi lihtsalt pikalt – sellised inimesed ei saa ju olla vaimselt kõrgele arenenud? Või siiski? Kas ei seisne vaimne teadlikkus eelkõige tasakaalus? Kui suhkrut on liiga palju, siis tahaks ju lõpuks ka suutäie soolast?!

Vaimne areng pole asi, mida saab reeglitega piiritleda. Loomulikult on positiivne mõtlemine ja avatud süda märk suuremast sisemisest tasakaalust ja kõrgemast vaimsusastmest. Kuid selleni saab jõuda vaid siis, kui ka kõik need mitte nii toredad mõtted on teadvustatud ja välja elatud. Kui seda aga püütakse luua kunstlikult, välistades kiirkorras kõik muud tunded, siis pole midagi imestada, et kohtutakse enda vaimsusastme mõõtmiseks pidevalt vastaspoolega. Ja kui võrreldakse, kõrvutatakse ning pannakse „diagnoose“, siis ilmselgelt mängitakse vaid vaimse inimese rolli, kes ootab hea etteaste eest präänikut ning piitsutab neid, kes ei plaksuta... Selline inimene paneb kõik ühte patta, teadvustamata, et maailmas leidub ka temperamentsemaid inimtüüpe, kelle eneseväljendus ei koosne ülevoolavalt ingellikust südamete sajust. Mis aga ei tähenda, et nende vaim poleks avar ega süda  õige koha peal…

Kui meil on armastusest väga kindel ja piiritletud nägemus, siis on raske mõista, et avatud meele ja südamega inimene võib nii mõnigi kord väljendada oma tõde ka pealtnäha üldsegi mitte armastaval moel. Otsekohene iroonia või kellegi pikalt saatmine võib vahel olla suurim armastuse väljendus juhul, kui vaimne areng pole raamatust pähe õpitud näidend, vaid siiras iseolemine... Seega – kui vaimne areng on sinu igapäevareaalsus, siis ole teadlik kõigist tundenüanssidest, mis sinus on. Väljenda kõike kohe ja südamest ning siis pole kaugel see aeg, kus viibidki tõesti enamuse ajast armastavas rahus, sest pole maha salatud tundeid. Siis ei tõmba sa ligi neid, kelle negatiivsus mõjub ärritavalt. Sest peegelpilt ei valeta - ta näitab vaid seda, mida tal näidata on ja teeb seda vahel vägagi otsekohese irooniaga...


*******

***********************************************************************************
***********************************************************************************


KES EI TAHAKS KODUS OLLA KUI ÕUNAPUUD ÕITSEVAD
Hiiu Leht 2007

Kui armumise kohta öeldakse, et kevad puges südamesse, siis polegi ehk vaja esitada küsimust: mis värvi on armastus? Kas pole mitte armastus kevadiste lehteda rohelist värvi? Ja kui küsida, mismoodi armastus lõhnab, siis julgen ma siingi tarkpea olla ja öelda, et armastus lõhnab nagu toominga - ja õunapuuõied kokku.
Tegelikult on igaühe jaoks armastusel oma lõhn ja värv. Aga kui sageli on meil tänapäeval aega ja tahtmist selliste luuleliste teemade üle mõtiskleda. Näiteks millall sa viimati õunapuuõisi nuusutasid? Millal nuusutasid sa toomingaõisi nii, et kõik muu ümberringi ununes, kuna see imeline aroom hakkab ju pähe?! Võib-olla pole tänapäeval, kui kõigil on nii kiire-kiire-kiire, aega õitsvatele puudele pilkugi heita. Juba omal ajal ütles Raja Teele Arnolegi, et temal pole küll aega pilvi vahtida, sest ta aitab emal talitada. Nojah, eks see ole mõneti ka mõistetav. Nii et - vabandage, kui mina, eelajalooline romantik, jahun siin ikka veel mingist lilleodöörist, kuigi ammu on käes 21. sajand. Kuid - tahes tahtmata meenub mulle, et kas mitte Jeesuus ei tulnud omal ajal mitme targa mõttega lagedale, mida tasuks praegugi meenutada: "Vaadake liiliaid, kuidas nad kasvavad - nad ei rabele ega rassi..."
Aga inimene rabeleb ja töötab end haigeks, et oleks haiguse puhuks midagi kõrvale panna... Ja kui tänapäeval võetaksegi aeg maha, siis kujutab seegi endast peamiselt aktiivset puhkust. See tähendab liikumist suurtel kiirustel ja hulgakaupa ühelt ürituselt ja peolt teisele... Aga kuhu jäävad siis lilled, heinamaa ja päikesepaiste? Kas see oli väga naiivne küsimus? Mina usun, et selliseid inimesi siiski veel on, kes teavad, kuidas kevad lõhnab. Leidub selliseid, kes oskavad aja maha võtta ja lihtsalt olla, tundes sellisest vaiksest olemisest sellist rõõmu ja joovastust, mida on võimatu mingil muul viisil leida. See on tõeline olemise rõõm. Need on sellised hetked, kus ei juhtu mitte midagi. AINULT ELU ISE JUHTUB...ja lõhnab nagu õunapuuõis. No ja kes ei tahaks kodus olla, kui õunapuud õitsevad? Vaid need, kes ei teagi, kuidas õunapuud lõhnavad - need, kel on nii kiire, et pole aega eladagi...


*****


TAGAVARA ON OLULINE VARA
ilmunud alalehes "Hiiu Leht" 2007.

Mõni päev tagasi juhtus selline kummaline lugu, et koju jõudes ei saanud ma oma koduuksest sisse. Kass oli ukse lukku keeranud. Kui te nüüd arvate, et "kass" on mu peika hellitusnimi või kutsun ma nii oma kassiarmastajast vanaonu Viljandimaalt, siis te küll eksite. Jutt on nimelt pesuehtsast kassist, kes on kaslaste hulka kuuluv koduloom. Ja kaslased, muuseas, on sugukond ümara pea ja lühikeste jäsemetega kiskjalisi. No nii - ja seesama väike kiskjaline oligi kogu selle proosalise loo idee autoriks. Tegu oli külaliskassiga pealinnast, keda aeg-ajalt tuuakse minu juurde maale "suvitama". Too tegelane polnud aga ilmselt kuulnud, et võõrasse külla, kirikusse ega kõrtsi ei tulda oma seadustega. Ja nii juhtuski, et välja minnes jätsin ma toauksele pahaaimamatult võtme sissepoole ette. Koju tagasi tulles aga eesuksest kaugemale ei saanud - uks lukus mis lukus. Oma mäletamist mööda olin lukustanud vaid maja välisukse. Aga no mine sa tea - vanusega kaasnevad mälulüngad ja muudki meeletesegadushood. Püüdsin siis ust lukust lahti keerata, kuid tule taevas appi - võti seespool ees! Siis lõi mul pildi klaariks. Mu oma kass on nii viks ja viisakas, et ei turni igasugu imenippe kasutades mööda seinu üles ega ripu ukselinkide küljes. Too külalisesineja aga teeb seda küll. Asi see uks siis möödaminnes lukku keerata.
Sellises olukorras meenus mulle, et olin mõni aasta tagasi kirjutanud ühe luulevormis loo rotist. Tol tegelasel oli siin ilmas kõik olemas, välja arvatud selline tähtis asi nagu köögiuks ehk tagavaraväljapääs. Mina vajasin antud hetkel tagavarasissepääsu. Või vähemasti tagavaraoskusi. Tuleb välja, et mõnikord on siin elus vaja osata just nimelt selliseid asju, mis kuuluvad kriminaalvaldkonda. Minul oli sel hetkel vaja uks lahti murda ja mul jooksid silme eest läbi filmides nähtud sissemuuukimisvõtted. Imemees MacGyver kasutas selleks tavaliselt juukseklambreid. Aga nagu öeldakse: seal, kus meeste nõu otsa saab, naiste nõu alles algab. Mina leidsin parema lahenduse. Kuid selleks, et noorsugu mitte halvale teele juhtida, ei hakka ma siinkohal jagama näpunäiteid, kuidas aknaid sisse löömata tuppa sisse saada.
Igatahes oli see ütlemata õpetlik lugu. Ilma tagavaraoskusteta jääme me siin elus lootusetult jänni. Kui meil pole tagavaraväljapääsu, ei pruugi me enam leida ühtegi sissepääsu... Ja tagavaravõtmete olemasolu on igatahes soovitatav, eriti kui jätame võtmed väljapoole nagu soovitab üks laulusalm. Sel juhul kuluvad muidugi marjaks ära ka kõikvõimalikud tagavaraosad... Ja kas polnud Hunt Kriimsilmalgi just seetõttu üheksa ametit, et oleks tagavaravõimalus, kui juhtud mõnelt ametipostilt kinga saama... Ja mulle tundub, et vahel kuluvad ära ka tagavaraunistused - et ei peaks pikisilmi valget laeva oodates oma elu tagavaraks hoidma...

*******
PUULAEVADE PIDU MAAROTTIDELE JA TEISTELE
Hiiu Leht 2007

Sõna "pidu" on eestlaste sõnavaras üks enimkasutatavaid sõnu. Eriti suvisel ajal ja jaanipäeva paiku. Sest ega siis lustipidudest puudust ole. Ürituste nimekiri on nii pikk, et võiksime seda lugeda vaat et viimsepäeva laupäevani ja kõigest neist osa võtta ei jõuaks ükski normaalne inimene ega kõik ülajäänudki mitte.
Mõni pidu olevat aga kohe nii hää, et paremat annab otsida. Vähamasti korraldajad väidavad seda Sõru sadamas toimuva puulaevade peo kohta, mille toimuminaeg on 23. juunil algusega kl.14. Väidetavalt olevat see pidu sobilik kõigile, kuid eelkõige ikka neile, kes huvitatud just merendusega seonduvast. Kui sinagi oled kindel, et sulle ei sobi jõuluvanade kokkutulek või mardikauurijate seltsi suvepäevad, siis tule kohale.
Kindlasti on oodatud kõik, kes soovivad purje-ja puulaevu oma silmaga näha, käega katsuda ja ehk väikest lõbusõitugi teha. Linnavurlesid on arvatavasti järjekorras murdu. Kui aga Hiiu saarelgi peaks tõepoolest elama mõni paadunud maarott, kes pole oma elu jooksul veel paadiga merel käinud, siis nüüd on selleks suurepärane võimalus, sest tasu olevat sümboolne. Ja mine tea - ehk paneb mõni nägus ja hää südamega madruspoiss ainuüksi ilusate silmade eest paadile punased purjed pääle, purjetamaks pärituules päikese poole pärleid püüdma.
Kui sa aga kindel pole, et su silmad nõnda kenad on, võta ikka igaks juhuks kaas sümboolne viis kopikat või mis sul seal kodus hoiupõrsa sees parajasti on -,sest mõnusat meresõitu tasub igal juhul proovida.
Ja kui merehaigus sind maha ei murra, astu pääle paadisõitu sisse töötuppa. Seal saad ehk tarvilist tarkust, mis kulub marjaks ära, kui soov samuti merekaruks saada. Kui oled aga seda tüüpi, et karmid meretuuled su südame liiga kergelt läikima löövad, siis võid merd vaadata ka lihtsalt filmitelgis - sääl näidatakse mereteemalisi filme.
Ja kui tiheda ning muljeterohke päeva tõttu pole sul kella üheksaks veel uni pääle tulnud, saad Sõru rannas jaanitule valgel tantsu keerutada, sest kohal on Audru Jõelaevanduse Punt ja Emmaste Puhkpillipoisid. Südaöine ilutulestik peaks aga silmad taas fookusesse ehmatama ka kõige suurematel unekottidel, sest sõnajalaõied vajavad ka otsimist ja leidmist.