Selliste kuulsuste hulgas figureerimine oli ikka kõva tunnustus...;-) :
VII Nukitsa konkurss, esimesed 10
Kirjanike edetabel:
1. Janno Põldma "Lepatriinude jõulud"
2. Andrus Kivirähk "Lotte reis lõunamaale
3. Aino Pervik "Paula" sari
4. Aidi Vallik "Mis teha, Ann"
5. Edgar Valter "Pokuaabits"
6. Heiki Vilep "Kapiukse kollid"
7. Kristel Salu "Viljaküla Brita memuaarid"
8. Heiki Vilep "Tere!"
9. Henno Käo "Napakad jutud"
10. Raivo Tihanov "Öös on müttajaid"
****
ARVUSTUS: VILJAKÜLA BRITA ÕPIAASTAD, Eesti Päevaleh, märts 2002
Ilona Martson-Kivirähk /kriitik/:
****
ARVUSTUS "Viljaküla Brita pajatused" Postimees mai 2003,
Krista Kumberg /kirjanduskriitik/
Krista Kumberg /kirjanduskriitik/
NALI ON MEIE AINUKE TÕELINE KAITSEINGEL
Nalja peab meie ainukeseks tõeliseks
kaitseingliks kõnealuse teose minajutustaja ja küllap ka autor ise.
Kristel Salu kolmas lasteraamat on elurõõmus ja naljakas, lihtsat tervet
(maa)elu ja lahedat ellusuhtumist kiitev lugu.
Õigupoolest lugu kui niisugust polegi.
Ühe tüdruklapse ülestähendustelt ehk polegi paslik seda oodata?
Vaatamata sissejuhatusele, teemaarendusele ja õiglasele lõpule on raamat
pigem sketšide rida kui lugu. Salu ei taotlegi algusest otsa poole
kulgevat jutustust, vaid laseb tüdrukul vadistada sellest, mis talle
parasjagu pinget pakub.
Vanaaegne tüdruk.
Brita astus esimest korda lugejate ette
tegelikult juba eelmisel aastal. Ta oli siis kümnene ja kirjutas
memuaare. Nüüd on Brita 15. Tõtt-öelda ei ole tema elu ja kõneviis
vanuse kasvades muutunud. Nojah, kavalerindusest tehakse paaril korral
juttu, aga armastamise asjadeni tegelikult välja ei jõuta. Puudub
kaasaja tüdrukutejuttudele omane muretaak ja kihk (ihuliku) armastuse
järele. Ühest küljest on hea, et noori õpetatakse lugude jutustamise
abil elus ettetuleva jamaga hakkama saama. Teisest küljest hakkavad need
nn abi – ja mureraamatud oma ohtrusega mulje, et sedasorti teismeline,
kellele pole probleeme ja kes ise pole kellelegi probleem, vähe imelik
ikka on. Sestap teeb kohtumine Brita-taolise teismelisega selget rõõmu.
Brita kuulutab ausalt ja uhkelt, et on
vanaaegne tüdruk, alternatiivlaps: „Mina nimelt ikka veel ei joo, ei
suitseta, ei tarvita narkootikume ega laaberda ringi, vaid loen
raamatuid, armastan loodust ja loomi ning minu südamehääl saab alati
esimesena sõnaõiguse.“ Mõni linnainimene arvab koguni, et tüdrukul on
maal elades sotsiaalne kasv kinni jäänud.
Britat lugedes kerkisid meelde
1920-30ndatel aastatel kirjutatud Hilja Valtoneni eluterved,
teravmeelsed ja kuraasikad neiud ja alles lähiaastatel meieni jõudnud
Astrid Lindgreni noortejuttude humoorikad kangelannad. Kristel Salu kirjutas vanaaegse tüdrukuteraamatu ja olgu see kompliment, mitte etteheide.
Brita sõnavara on rahvalikult lopsakas,
täis ootamatuid võrdlusi, nõks nipsakas ja löögivalmis. Suurem osa
tänastest tüdrukutest nii ei räägi ja blondiinim osa neist ei saaks vist
hulgast sõnadest arugi.
Jutustaja loob maruvahvaid karaktereid,
kes kannavad paljutõotavalt naljakaid nimesid ja kellel on küljes üks
kuni mitu inimlikku veidrust. Villi Mesikäpp ja tema volüümikas kaasa
Loreida, vanadusnõder Magda, onu Rudolf ja tema sekretär Renate,
kirjanikuisand Raimund Ruudi jpt äratavad uudishimu. Neist tahaks enam
lugeda, kohtuda kasvõi kui kõrvalosalisega, aga paraku kord kasutatuna
nad sinnapaika ka jäävad.
Õnne teile kõigile
Lõbusa raamatu eesmärk poel tegelikult
lugejale üksnes tola teha. Kuigi Brita ise tunnistab: „Aga võib-olla see
ongi minu missioon – aidata natukeseks aega maha võtta, et ennast
kõrvalt vaadata ja nähtu üle naerda.“
Autor kasutab oma sõnumikandjana kunstnik
Samueli, kelle seisukohad peaksid lugejale lihtsaid tõdesid meelde
tuletama. Naljatamisi ning kujundlikus keeles esitatult ei tundugi need
sõnade pealelugemisena, muust möllust eraldiasuva filosoofiana.
Isevärki mees seletab tüdrukule
meelemürkide pruukimise põhjusi: „Inimene pole rahul sellega, mis tal
on, kus ta on ja kes ta on.“ Samuel taunib kamba peaga mõtlemist,
soovitab muutusi alustada iseendast, luua oma maailm omaenese südames
ega ümbritsevat mitte liiga tõsiselt võtta. Kes südamehäält kuulab,
selle õnn on ikka kodus ega „kipu küla peale ringi töllerdama“.
Brita on kogu raamatu vältel lugejaga
aktiivselt suhelnud. Viimases peatükis tunnistab ta, et nii ühest kui
teisest võiks veel päris pika ja omaette loo kirjutada. No miks mitte,
jääme ootama. Seniks lõpetab Brita oma pajatused lausega: „Aga õnne
teile kõigile!“ Paslik lõpp viimse punktini positiivsele raamatule.
SULLERID VERDI JA FRED
Postimees, märts 2003
Krista Kumberg(kriitik):
Kristel Salu „Verdi ja Fred ehk sullerite juhtumised“ on autori teine lasteraamat. „Viljaküla Brita memuaarid“ andsid teada hea huumorisoonega kirjutaja tulekust.
Sullerite juhtumised on karakteri-,
situatsiooni- ja sõnakoomikale üles ehitatud. Jääb mulje, et Salu on
Fillel ja Rullel natist kinni võtnud ja nad Stockholmi katusekorterist
Eesti väikelinna ümber asustanud. Operetisubrette meenutav sulleritepaar
ei tekita vaatamata oma mõningasele ühiskonnaohtlikkusele mingit hirmu
ega ka mitte õiget pahameelt.
Noorem ning lihvitum Verdi ja
heasüdamlik, ent prosta olekuga Fred elavad „kahetoalises kõigi
mugavustega riidekapis“, võtavad üle looja karja läinud professori
villa, mängivad kaksikrolle, „käivad ametis“.
Nende kõrvale toob autor priiskavalt
palju värvikaid tüüpe, nagu majapidaja Inessa, kunstnik Fridolf ja oh
kes kõik veel. Janti saab, jutus on kõike ja palju, jätkuks mitme loo
tarvis.
Ilona Martson(kriitik):
Isikupärase sulega autori plussiks on värvikad karakterid, hubane maailmapilt ja pajatuslaad.
Anne Rande(Lastekirjanduse Teabekeskuse juhataja):
Aasta debüütidest väärib esiletõstmist astridlindgrenlik „Verdi ja Fred ehk sullerite juhtumised“
( ja „Viljaküla Brita memuaarid“.) vaata arvustusi: „Viljaküla Brita õpiaastad“ ja „Nali on meie ainuke tõeline kaitseingel“:
Reet Krusten(lastekirjanduse uurija):
„Verdi ja Fred ehk sullerite juhtumised“ pani tõesti naeru kihistama, nagu seda harva juhtub.
